| Ahjualune |
Kunder, Juhan |
Mõisahärra käskis kokka head sööki keeta. |
lk. 197-200 |
| Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda |
Toomet, Tiia |
Maopoeg, lõvipoeg ja ahvipoeg arutasid palmi varjus oma tulevikku. |
Lk. 94 |
| Arvutihiir ja keldrihiir |
Rannap, Jaan |
Kui öö lähenema hakkas ja maja vaikseks jäi, läks keldrihiir Albert liikvele. |
Lk. 88 |
| Haldjad nutavad |
Parijõgi, Jüri |
Siinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore mets, põline tammik. |
Lk.133 |
| Haldjas karistas metsavahti |
Parijõgi, Jüri |
Salulaande tuli uus metsavaht. |
Lk. 134 |
| Hiir, kass ja kõrvits |
Raud, Eno |
Ühel õhtul püüdis kass hiire kinni. |
Lk. 69 |
| Hiirte pidu |
Tigane, Leida |
Kolm hiirt istusid toanurgas augus, nad arutasid omavahel. |
Lk. 53 |
| Hirmuäratav tolmuimeja |
Raud, Eno |
Oli kord tolmuimeja. |
lk. 188-189 |
| Hundid ja kitserahvas |
Hint, Aadu |
Hundid istusid metsas koos ja laulsid. |
Lk.74-80 |
| Hunt ja ute |
Mägiste, Julius |
Elasid ennemuiste hunt ja ute. |
Lk. 27-28 |
| Hunt püüab jääaugust kalu |
Särgava, Ernst |
Oma suurest kalatagavarast tõi rebane iga päev paar tükki, sõi ja oli rõõmus. |
Lk. 8-10 |
| Jaaniöö |
Jaik, Juhan |
Ammu-ammu oli too imelik jaaniöö. |
lk. 214-217 |
| Jonnakas memm ja tasane taat |
Jakobson, August |
Kord elasid memme-taati, elasid, said omavahel väga hästi läbi. |
lk. 183 - 185 |
| Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda |
Niit, Ellen |
Elas kord hall jänesepoeg. |
Lk. 66 |
| Jutt mehest, kes teadis ussisõnu |
Parijõgi, Jüri |
Minu vanaisa kõneles, et kui tema poisike olnud, siis elanud Leeli saunas vana Märt, kes osanud lindude ja loomade keeli ning mõistnud ussisõnu. |
Lk. 136-137 |
| Jõulud kõrbes |
Kivirähk, Andrus |
Kujutage ette-elevant sai jõuluks säärikud! |
lk. 312-314 |
| Jõulujänes |
Käo, Henno |
Suur valge jäneseloikam kalpsas mööda musta põldu. |
lk. 299-300 |
| Jõuluküünal |
Parijõgi, Jüri |
Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. |
lk. 302-306 |
| Jõuluvana ärkab |
Karm, Hille |
"Mmmm..." ringutas Jõuluvana mõnusasti ja haigutas veel kord magusasti. |
lk. 306-308 |
| Jänes astub keelust üle |
Jakobson, August |
Muiste võis jänes süüa igast puust. |
Lk. 29 |
| Jänes, kes tahtis vastu vaielda |
Tigane, Leida |
Kaks jänest jooksid üle heinamaa. |
lk. 56 |
| Jänese kasukas |
Rannap, Jaan |
Sügisel hakkas jänes pojale uut valget kasukat õmblema. |
lk. 93 |
| Jänesepoeg Jussi koolitee |
Rannap, Jaan |
Jänesepoeg Juss seadis end kooliteele. |
Lk. 91-92 |
| Jänesepoeg Jussi mobla |
Rannap, Jaan |
Sent sendi servale, kroon krooni kõrvale, viimaks oli jänesepoeg Jussil mobiiltelefoni raha koos. |
Lk. 91 |
| Kakluste loss |
Kuus, Elar |
Mäe otsas kõrgunud tore loss, terasest tornide ja karrast kuplitega. |
lk. 192-193 |
| Kaks venda |
Pukk, Holger |
Metsa ääres said kokku kaks karu. |
Lk. 106-111 |
| Kanapetja rebane |
Mägiste, Julius |
Elasid kolmekesi kukekene, kanakene ja kassikene. |
Lk. 23-24 |
| Karu maja |
Raud, Eno |
Ükskord hakkas karu endale maja ehitama. |
Lk.72-73 |
| Karupoeg Kusti kiitus |
Rannap, Jaan |
Kekseldes ja kukerpallitades tuli karupoeg Kusti Metsakoolist koju. |
Lk. 89 |
| Karupoeg Kusti marjapeenar |
Rannap, Jaan |
"Mamsi," küsis karupoeg Kusti, "mis tuleb teha, et saaks aiamaasikat suhu pista?" |
Lk. 89 |
| Kes näeb kaugemale |
Tigane, Leida |
Kass, kukk ja konn läksid vaidlema, kes neist maailmas kõige kaugemale ja kõige rohkem näeb. |
lk. 52 |
| Kilgi võti |
Kuus, Elar |
Inimesel olnud majas mõnus ja mugav. |
Lk. 97 |
| Kits ja koerad |
Jakobson, August |
Metskits leidis talvel tee pealt tuusti ristikheinu, hakkas seda kohe sööma |
LK. 38 |
| Kitsetall otsib hädaohtu |
Mänd, Heljo |
Elas üks Naljakas Kitsetall. |
Lk. 81-82 |
| Koer, kass ja hiir |
Jakobson, August |
Oli aeg, mil koer ja kass elasid suures sõpruses ja mil kass ei teinud kunagi hiirtele liiga: juhtusid nad vahel sahvris või aidas kokku saama, istusid maha ja puhusid kaua aega tublit juttu uuematest külauudistest. |
Lk. 34-35 |
| Kolm kuningatütart |
Eisen, Matthias Johann |
Muiste elanud suur hobusekasvataja kuningas. |
lk. 244-250 |
| Kui jõuluvana hiljaks jäi |
Vallik, Aidi |
Jõuluvana pakkis terve päeva kingitusi ree peale. |
lk. 285-288 |
| Kuidas mees varastamise maha jättis |
Parijõgi, Jüri |
Minu vanaisa teadis kõnelda, et kui tema poisike olud, siis elanud Vääraku küla taga üksikus talus mees, kellel olnud paha mood teiste oma näpata. |
lk. 187 |
| Kuidas poiss vandumise järele jättis |
Parijõgi, Jüri |
Sepa peremehel oli sulane-ise alles noor poisinolk, aga vali vanduma, kui vähe midagi oli. |
lk. 186 |
| Kuidas saunapoiss sai kuningaks |
Parijõgi, Jüri |
Kunagi elasid kauge metsa ääres peremees ja saunamees. |
lk. 265-266 |
| Kuidas sulane näkkide saladused teada sai |
Parijõgi, Jüri |
Kord saatis peremees sulase jõe äärde kalu püüdma. |
lk. 128-129 |
| Kullaketrajad |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Tahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kui veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulsid. |
lk. 225-235 |
| Kullid õpivad laulma |
Jakobson, August |
Kui Metsaisa lindudele laule jagas, ei viitsinud kullid õigel ajal jaol olla. |
Lk. 36-37 |
| Kuninga soov |
Pervik, Aino |
Elas kord kuningas, kes üle kõige maailmas armastas kulda. |
lk. 315-320 |
| Kuningalossi kummitus |
Kangur, Kalju |
Kuningalossi pööningul elas kummitus. |
lk. 267 |
| Kõige laisem päkapikk |
Käo, Henno |
Selle päkapiku nimi, kellest nüüd juttu tuleb, oli Augustus Celsius Antonius. |
lk. 288-290 |
| Lindude ja loomade sõda |
Särgava, Ernst |
Karu oli metsast noore põdra kätte saanud ja tahtis selle ühe risuhunniku alla ära peita, et pärastpoole sealt pehmet rooga oleks võtta. |
Lk. 17-19 |
| Linnaehitajad |
Jürisson, Helvi |
Ükskord hakanud putukad arutama: sipelgatel on linn, mesilastel on linn - eks meie võiks ka linna ehitada. |
Lk.102 |
| Lõvi Lõrr ja Jänes Jass |
Saar, Olivia |
Lõvi Lõrr ja Jänes Jass võtsid nõuks Liivalinna sõpradele külla sõita. |
Lk. 58-63 |
| Metsavana Tuudelepp |
Tungal, Leelo |
Jah, ega vanad ole vennakesed: kui kaevuvanast on igal lapsel kasulikum eemale hoida, siis metsavana Tuudeleppa kohates on mudilased õnnega koos: metsavana taskud on täis kõige mõnusamaid pähkleid ja kõige magusamaid maasikaid. |
Lk. 140-141 |
| Metsavanad |
Jakobson, August |
Metsa ääres taluperes käis reinuvader tihti kanu näppamas. |
Lk. 138-140 |
| Metssea kartulipõld |
Raud, Eno |
Metsseal tärkas mõte hakata kartuleid kasvatama. |
Lk. 70-71 |
| Muti mure |
Pukk, Holger |
Elas üks mutt. |
Lk. 101 |
| Mõisahobune ja taluhobune |
Jakobson, August |
Mõisahobune ja taluhobune olid suured sõbrad: kus aga kunagi kokku said, teretasid teineteist viisakalt, kui aga iganes vaba aega juhtus olema, istusid maha ja ajasid juttu maast ning ilmast. |
Lk. 39-41 |
| Noorpagan ja kahed |
Käo, Henno |
See sündis siis, kui vanapagan veel noorpagan oli. |
lk. 202 |
| Noorpagan ja tondid |
Käo, Henno |
Paganamaal oli pagana ilus elada. |
lk. 202 |
| Nõiutud Tuks |
Jaik, Juhan |
Tuks oli väga tark koer. |
Lk. 45-50 |
| Nõuandja |
Eisen, Matthias Johann |
Ühel kuningal olnud kaks poega. |
lk. 250-252 |
| Näkineitsi |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Vanal õnneajal leiti maa peal palju paremaid inimesi kui praegu, sellepärast laskis ka taevaisa mõne imelikuma loo neile avalikuks ilmuda, mis nüüd kas hoopis varjul seisab või harukorral kellelegi õnnelapsele nähtavaks tõuseb. |
Lk. 113-123 |
| Näkitüdruk |
Mänd, Heljo |
Metsa keskel oli sügav järv. |
Lk. 130-132 |
| Näkk |
Eisen, Matthias Johann |
Külalapsi hulk kõrgel jõekaldal mängimas. |
Lk. 124 |
| Näljane rebane |
Tigane, Leida |
Rebane jooksis mööda metsa. |
Lk. 54 |
| Nösperi Nönni Natuke |
Rannamaa, Silvia |
Ennemuiste, siis kui veel kõik kohad kuningatütreid ja -poegi täis olid ning nõiad ja muud seda sorti asjamehed ennast inimeste asjadesse vahele segasid, elas suures soos vana kuulus nõiamoor Nösperi Nönn. |
lk. 268-282 |
| Pannkook |
Kitzberg, August |
Oli kord ema ja sellel seitse last. |
Lk. 42-44 |
| Peretütre karistus |
Eisen, Matthias Johann |
Kord elanud ühes peres peretütar ja vaeslaps. |
lk. 154-156 |
| Piibelehe-neitsi |
Kitzberg, August |
Öö läbi, õhtust hommikuni, oli vihma valanud kui oavarrest. |
lk. 236-239 |
| Puulane ja Tohtlane |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. |
lk. 163-165 |
| Pöialpoiss |
Parijõgi, Jüri |
Elasid kord mees ja naine. |
lk. 263-264 |
| Püha mardikas |
Rikand, Hindrek |
Oli kord kuningriik, kus maksid parimad seadused maailmas. |
lk. 253-262 |
| Raudmehe piparkoogid |
Saaber, Kalju |
Elas kord ristisõdades kalestunud rüütel. |
lk. 291-293 |
| Rebane hanekarjas |
Mägiste, Julius |
Mees läks karjust otsima. |
Lk. 20-22 |
| Rebane varastab taadi kalad |
Särgava, Ernst |
Rebane jättis tühjakssöödud härja sinnapaika ja läks luusima, kust saaks natuke suhu pista, sest vats lõi koledasti pilli: polnud tükil ajal enam midagi söögipoolist hamba alla saanud. |
Lk. 7-8 |
| Rebane öömajal |
Mägiste, Julius |
Läks rebane teed pidi, leidis rattaroopast õuna. |
lk. 25-26 |
| Rebase sugulased: Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija |
Särgava, Ernst |
Rebane istus uhkesti hundi seljas, laulis ja keerutas kihvu. |
Lk. 12-16 |
| Rebasepoju ja teised |
Toomet, Tiia |
Rebasepoju läks esimest päeva teiste loomalaste hulka. |
Lk. 94 |
| Rehepapp ja vanapagan |
Kunder, Juhan |
Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes igapidi usin ja osav mees oli. |
lk. 195-196 |
| Rikas rott |
Jõgisalu, Harri |
Elas kord vana rott, kes oli nii vaeseks ja viletsaks jäänud, et ta ei jaksanud endale isegi uut kasukat muretseda - jooksis nii suved kui talved ühe ja sama pulstunud karvaga ringi. |
Lk. 84-87 |
| Rikas vend ja vaene vend |
Eisen, Matthias Johann |
Korra elanud kaks venda, teine rikas, teine vaene. |
lk. 174-175 |
| Sabaotsakesed |
Reppo, Enno |
Elasid kord kassike ja kutsikas, mõlemad olid musta-valgekirjud. |
Lk. 64-65 |
| Sandi õnnistus |
Eisen, Matthias Johann |
Vanal ajal olnud kord üle maailma suur nälg. |
lk. 173-174 |
| Saunalaps ja peretütar |
Parijõgi, Jüri |
Saunaema tegi saunas leiba. |
lk. 156-157 |
| Siil praeb sitikat |
Jakobson, August |
Siil sibas mööda metsa ja otsis toitu. |
Lk. 32-33 |
| Siil praeb sitikat |
Jakobson, August |
Siil sibas mööda metsa ja otsis toitu. |
lk.32-33 |
| Siili ja jänese võidujooks |
Jakobson, August |
Jänes kihutas mööda metsateed edasi-tagasi, nägi põõsas uperdavat siili, peatus ja hüüdis. |
Lk. 30 |
| Siili keedupott |
Raud, Eno |
Siil tõi endale linnast ilusa suure keedupoti. |
Lk. 68 |
| Sisaliku suured sugulased |
Tigane, Leida |
Metsas kivi all elas sisalik. |
Lk. 51 |
| Suur jõulueelne jalutuskäik |
Esop, Erika |
Päkapikkude peres peeti sünnipäevapidu. |
lk. 309-312 |
| Suur Peeter ja Väike Peeter |
Kunder, Juhan |
Suurel rikkal mõisahärral oli kaks orja. |
lk. 176-182 |
| Suur segadus |
Toomet, Tiia |
Ilus ilm oli looma- ja linnulapsed õue meelitanud. |
Lk. 96 |
| Sõjakas pudrunui |
Raud, Eno |
Oli kord pudrunui. |
lk. 190-192 |
| Südi sõsar |
Kunder, Juhan |
Ühel nõukal peremehel oli kuus poega, kõik tugevad ja terved nagu õunad. |
lk. 207-213 |
| Sügav konnaema |
Käo, Henno |
Sügav konnatiik vana sauna taga magas sügavat und. |
Lk. 98 |
| Tarkpea |
Pukk, Holger |
Jänesepapa õpetas poega:"Kaks korda kaks on neli." |
Lk. 106-108 |
| Tuuleema |
|
Kord läksid kolm tütarlast metsa maasikaid korjama. |
lk. 160-161 |
| Tõbine kannab tervet |
Särgava, Ernst |
Koerad, külarahvas, mehed ja naised, kõik olid läinud hunti taga ajama. |
lk. 11-12 |
| Udumäe kuningas |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Kord olid külalapsed metsas õitsil. |
lk. 240-243 |
| Vaene peremees ja aus kratt |
Jakobson, August |
Elas kord väga vaene mees, Sauna-Madis nimi, ja viis see väga vaene Sauna-Madis kord linna koorma linu. |
lk. 218-223 |
| Vaeslaps ja talutütar |
Kunder, Juhan |
Vaene tütarlaps läks laupäeva õhtul sauna. |
lk.146-148 |
| Vaeslaps ja talutütar |
Kunder, Juhan |
Vaene tütarlaps läks laupäeva õhtul sauna. |
lk. 146-148 |
| Vaeslapse käsikivi |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. |
lk. 143-145 |
| Vaeslapse õnn |
Eisen, Matthias Johann |
Kord elanud peretütar ja vaeslaps. |
lk. 149-153 |
| Vahetatud laps |
Eisen, Matthias Johann |
Muiste rännanud vanapagan ühtelugu ühest kohast teise ja vaadanud, kus lapsi sündinud. |
lk. 203 - 206 |
| Vapsiku meetegemine |
Jürisson, Helvi |
Ükskord tulnud vapsikul tahtmine mett teha. |
Lk.103-104 |
| Vares keedab hernesuppi |
Tigane, Leida |
Ühel päeval mõtles vares: "Vaja õige keeta hernesuppi." |
Lk. 57 |
| Vares Villemi jõulud |
Käo, Henno |
Ühel jõulukuu hommikul pistis vares Villem noka tiheda kuuse okstest välja ja uudistas ilma. |
lk. 301-302 |
| Varese väljamaareis |
Käo, Henno |
Juba mitu aastat oli vares pidanud kuulama teiste lindude kirjeldusi nende pikkadest reisidest. |
Lk. 100 |
| Veealused |
Kõrv, Jakob |
Muiste sõitis üks mees oma pojakesega õige noore jää ajal üle järve. |
Lk. 125-127 |
| Veteema heategu |
Kõrv, Jakob |
Ükskord istus vaenelaps, seitsmeteistkümneaastane tüdruk, järvekaldal jõesuu ligidal, nuttis oma muldaläinud ema ja isa taga ja kaebas, et tal elu on vilets, perenaine ja peremees kurjad. |
lk. 158-159 |
| Vägev vähk ja täitmatu naine |
Kreutzwald, Friedrich Reinhold |
Mees ja naine läinud hommikul vara heinamaale, teinud noore lõunani tööd, siis ütelnud naine mehele: "Mine, püüa jõest mõni vähk või kalake, mis sulle kätte juhtub, et leivakõrvast saame." |
lk. 166-172 |
| Väike Valge Jänku |
Mänd, Heljo |
Väike Valge Jänku kepsutas puhtal lumel. |
Lk. 83 |
| Ämblik |
Jakobson, August |
Ennevanasti oli meie kodumaal väga palju metsi, metsas väga palju putukaid - igasuguseid lehetõuke, õielõikajaid, koisid ja kooreüraskeid. |
Lk. 104-105 |
