| Isade tarkus |
Kuus, Elar |
"Ai!" karjatas Peep, "üks torkab!" |
lk. 16-18 |
| Isevõtu-poeke |
Kuus, Elar |
Taevas punetas koit. |
lk. 19-21 |
| Jalakäija |
Kuus, Elar |
"Rääk lääb, rääk lääb," kostis rohust. |
lk. 37 |
| Kole töö |
Kuus, Elar |
Oli kord aeg, kus inimestel ei tarvitsenud töid kaugelt otsida. |
lk. 38-39 |
| Kuidas Kõverik kõndima õppis |
Kuus, Elar |
Kaugel laanes laskis mees noolega priske sõnni maha. |
lk. 49-52 |
| Kuidas mõned rändavad |
Kuus, Elar |
Taimed pidasid omavahel nõu. |
lk. 31-34 |
| Kuidas puud rändavad |
|
Ise tugevasti juurtega maas kinni, pidasid taimed omavahel nõu, kuidas saaks vähemalt oma lapsed saata uut ja avaramat elupaika otsima. |
31 - 34 |
| Kuldnokkade elamu |
Kuus, Elar |
"Meheke, lenda alla!" |
lk. 13-15 |
| Kuningas Murjan |
Kuus, Elar |
Mürra-mürra-mürra!.. |
lk. 40-42 |
| Kümnenäoline |
Kuus, Elar |
Kord kippus põud kõike haljendavat hävitama. |
lk. 47-48 |
| Lauliku lapsepõli |
Kuus, Elar |
"Pots!" kuuldus lepikus. |
lk. 22-24 |
| Lehed ja okkad |
Kuus, Elar |
Üsna ürgsel ajal, kui inimene oli väike ning väeti, puudunud metsal veel rohelus. |
lk. 4-5 |
| Maailmavaatajad |
Kuus, Elar |
Pääsukesed sädistasid: "Suvel sai küllalt tööd rabatud, kärbseid kütitud, kihulasi tabatud. |
lk. 35-36 |
| Päikese perekond |
Kuus, Elar |
Päike kõndis ülal taevas piki Linnuteed läbi lõputu maailmaruumi. |
lk. 53-54 |
| Röövlid |
Kuus, Elar |
|
lk. 27-30 |
| Terve teadja ja poole pealt peatuja |
Kuus, Elar |
Rahvas räägib, et kord teinud karu rebasele ettepaneku: "Keedame koos kaalikasuppi." |
lk. 25-26 |
| Viimane lumememm |
Kuus, Elar |
Lähenev Kevad hõiskas: "Talvetaat, ae hakka astuma! Mu lilledel on aeg aasale ilmuda." |
lk. 10-12 |
