| Allikad ja lätted |
Vilbaste, Kristel |
Andresepäevaks külmtab pakane siin põhjamaises Eestis veed. |
lk. 46-47 |
| Hüvasti, Kirjutiib! |
Vilbaste, Kristel |
"Lähme luikedele saia viima," nurub mu tütar Aotäht. |
lk. 18-19 |
| Kellukad ja kirikukellad |
Vilbaste, Kristel |
Kuidas on kõik asjad alguse saanud? |
lk. 5 |
| Kes peitis sarved samblasse? |
Vilbaste, Kristel |
Vaevalt keegi talvehakul enam metsa tikub. |
lk. 20 |
| Kraavis elab mudakukk |
Vilbaste, Kristel |
Lapsepõlves meeldis mulle mängida kraavi kaldal. |
lk. 34-35 |
| Kriipsujukud kaljudel |
Vilbaste, Kristel |
"Kas need on ka kaljujoonised?" küsis aotäht Taevaskojas liiva sisse uuristatud nimesid ja südamekesi vaadates. |
lk. 44-45 |
| Kuidas loomad räägivad |
Vilbaste, Kristel |
Ühel päeval tuli minu tütar Liisu lasteaiast koju ja päris: "Ema, mis häält põdrad teevad?" |
lk. 14-16 |
| Kuu |
Vilbaste, Kristel |
Kui mina laps olin, sii räägiti, et kohe-kohe hakkavad inimesed rakettidega Kuul käima. |
lk. 40-41 |
| Kõike pisem öökull - värbkakk |
Vilbaste, Kristel |
Värbkakk on meie kõige väiksem öökull. |
lk. 26 |
| Kärg ja musträhn - ühed mustad mõlemad |
Vilbaste, Kristel |
"Siia! Siia!" hüüab keegi puuladvas, kui tütrega Merioonile, Põlvamaa uhkele koobasallikale jõuame. |
lk. 27 |
| Maskis mees toki otsas |
Vilbaste, Kristel |
Linnusöögimaja on südatalvel täis armsaid kollasekõhulisi tihaseid ja rohekuuelisi rohevinte. |
lk. 30-31 |
| Metsakino |
Vilbaste, Kristel |
Kaheksa musta kogu nosivad rõõmsalt midagi paksu metsa sees. |
lk. 16-17 |
| Metsakuked |
Vilbaste, Kristel |
Millegipärast on nii, et kui me räägime kukest või Kuke aastast, siis tuleb meile silme ette punase harja ja uhke värvilise, kaardus sulgedega sabaga kodukukk. |
lk. 32-33 |
| Metskitsetall |
Vilbaste, Kristel |
Minu lapsepõlve üks lemmikraamat oli "Bambi". |
lk. 12-13 |
| Mäkra näha on suur õnn |
Vilbaste, Kristel |
Mäger on musta ja valge näomaalinguga loom, keda isegi vanad loodusemehed vaid haruharva metsas kohtavad. |
lk. 10-11 |
| Pika sabaga tihased |
Vilbaste, Kristel |
Hingedeajal vaikivad metsas kõik hääled. |
lk. 21 |
| Punane pullike, jõhvist lõake? |
Vilbaste, Kristel |
Jõhvikas! Muidugi on vastus sellele vanarahva küsimusele jõhvikas. |
lk. 38-39 |
| Põdrakanep - koolilapse mõõdulill |
Vilbaste, Kristel |
Suve keskpaigas hakkab Eestimaal õitsema üks imekenade lillade õitega lill - põdrakanep. |
lk. 8-9 |
| Rasva-Ants |
Vilbaste, Kristel |
Rasvatihane on Eestimaal see lind, kes esimesena oma kevadlaulu lahti lööb. |
lk. 22-23 |
| Ränirahnude maasikmari - muulukas |
Vilbaste, Kristel |
Juba juunikuu esimestel päevadel tasub minna metsaserva esimesi metsmaasikaid otsima. |
lk. 6-7 |
| Sipelghapu |
Vilbaste, Kristel |
"Appi! Appi!" kisab nagu ratta peal mu tütar Aotäht, kui vanaemale kraavipervelt emadepäevaks ülasekimpu korjame. |
lk. 36-37 |
| Taevavõtme lill - nurmenukk |
Vilbaste, Kristel |
Maikuu esimestel päevadel kikitab kuluheina seest välja üks helekollane õieke. |
lk. 4 |
| Tuli süttib sädemest |
Vilbaste, Kristel |
Tuli annab sooja ja tuli aitab süüa valmistada. |
lk. 42-43 |
| Turteltuvi - armastuse märk |
Vilbaste, Kristel |
Turteltuvid on kenad saledad ja pruunika sulekuuega tuvid. |
lk. 24-25 |
