| Angiolino ja Angioletta |
|
See lugu räägib Angiolinost ja Angiolettast, kes elasid koos ema ja isaga metsa ääres väikses majakeses. |
lk. 65-71 |
| Granaatõunaseeme |
|
Elas kord naine, kes oli tütrele nimeks pannud Granaatõunaseeme. |
lk. 246 - 256 |
| Halloween`i öö |
|
Räägitakse, et halloween`i ööl käivad kõik nõiutud olendid, nii head kui halvad, mööda maailma inimesi hirmutamas, püüdes neid võlukütkeisse, millest on raske lahti saada. |
lk. 84-86 |
| Hei, Dick! |
Kirk, Robert |
Elasid kord ühes külas kaks noormeest, kes käisid salaküttimas, ehkki see oli keelatud. |
lk. 94-96 |
| Ilus Mekukui |
|
Paksus metsas ahvileivapuude all asus küla, kus mehed käisid jahil, naised aga töötasid aias ja hoolitsesid loomade eest. |
lk. 136-141 |
| Imelised puuviljad |
|
Elas kord kuningas, kes otsustas ühel päeval naaberriiki külastada. |
lk. 145-149 |
| Isand Babau |
|
Elas kord suur ja paks mees, kes ei tahtnud pärast päikese loojumist enam mitte mingi hinna eest majast välja minna. |
lk. 227 - 229 |
| Jack ja võluoad |
|
Elas kord lesknaine, kel oli üksainus poeg nimega Jack. |
lk. 237 - 245 |
| Jezinkad |
|
Elas kord vaeslaps, kes otsis tööd ja leiba, kuid ei leidnud. |
lk. 41-45 |
| Kass ja vampiir |
|
Sel ajal, kui inimesed ja loomad olid veel vennad, elas üks mustlane, kes pidas katelsepa ametit. |
lk. 142-143 |
| Kilpkonnast abikaasa |
|
Elas kord valitseja, kel oli kolm poega. |
lk. 97-101 |
| Kingsepp |
|
Elas kord kingsepp, kes ei tahtnud teha muud, kui terve päeva kõrtsis istuda ning süüa ja juua. |
lk. 230 - 233 |
| Kolme peaga koletis |
|
Elas kord uljas tinavalaja, kelle nimi oli Tom. |
lk. 257 - 259 |
| Konnapoisike ja mesilaste kuninganna |
|
Ei ole teada millal, ei ole teada kus, kuid elasid kord vaene talumees ja talunaine. |
lk. 289 - 293 |
| Kuidas paharetid hauakaevaja kaasa viisid |
|
Kunagi palju-palju aastaid tagasi - nii ammu, et lugu peab õige olema, sest seda uskusid juba meie esivanemad - elas ühes vanas kloostrilinnas keegi Gabriel Grub, kes pidas kellalööja ja hauakaevaja ametit. |
lk. 102-117 |
| Kulda jahvatav käsikivi |
|
Elas kord taadike, kes oli nii vaene, et talle oli jäänud kapipõhja ainult üks uba, üksainuke, viimane. |
lk. 183-186 |
| Kuldkalake |
|
Elasid kord ühel Valgemere saarel taat ja eit. |
lk. 203-209 |
| Kuldkingake |
|
Elasid kord eit ja taat, kel oli kaks tütart. |
lk. 178-182 |
| Kuri vaim ja tema saba |
|
Kunagi ammu elas üks kaupmees, kel oli seitse tütart, aga naist ei olnud. |
lk. 266 - 270 |
| Kurru-Nurru |
|
Kunagi kaua aega tagasi tuli üks talumees parajasti turult. |
lk. 201-202 |
| Lambakoon |
|
Elas kord kuninganna, kel oli kaks tütart, ilusad mõlemad: esimese nimi oli Maureen, teist kutsuti Maryks. |
lk. 127-131 |
| Lesknaine ja tema tütred |
|
Elas kord lesk, tubli naisterahvas, kel oli kaks ilusat tütart: vanema nimi oli Lumivalge ja noorema nimi Roosipuna. |
lk. 87-93 |
| Linn, kus inimesi uuesti kokku pannakse |
|
Pimedas metsasügavuses asus kord küla, kus elas lesknaine oma ainsa tütrega. |
lk. 310 - 313 |
| Maa annid |
|
Elas kord talupoeg, kes haris oma põldu ning teenis sellega just nii palju, et koos naise ja lastega mitte nälga surra. |
lk. 197-200 |
| Mahamaetud Võõras |
|
Ühes külas kõrbe serval elas kaupmees, kes ostis kord vanalt lesknaiselt nii ilusat kangast, millist polnud eales varem näinud. |
lk. 276 - 282 |
| Maria Morevna |
|
Elas kord ühel kaugel maal-nii kaugel, et keegi ei tea, kus täpselt-tsaaripoeg Ivan, kel oli kolm ilusat õde: vanem õde Maria, keskmine Olga ja noorim Anna. |
lk. 46-59 |
| Merisiilik |
|
Kunagi kaua aega tagasi läksid kolm meest mere äärde jalutama: noor kena puusepp, hallide juustega rätsep ning valge habemega nõiavanamees. |
lk. 284 - 288 |
| Miks merevesi on soolane |
|
Kunagi ammu, ei tea millal, elasid kaks venda, mõlemad talumehed. |
lk. 305 - 309 |
| Must loss |
|
See lugu juhtus haldjate aegu, kui elas vapper Hattim Atai, võitmatu rüütel. |
lk. 20-26 |
| Must mägi |
|
Elas kord noormees, kes unistas oma maalapist, majast ja ilusast naisest. |
lk. 216-221 |
| Mäele peidetud varandus |
|
Palju aastaid tagasi, kui maailm oli alles noor, elas ühe mäe jalamil puuraidur koos naise ja lastega. |
lk. 73-76 |
| Nõiakunst |
|
Elas kord noormees, kes otsustas õppida nõiakunsti, niipea kui oli sellest kuulnud. |
lk. 27-32 |
| Nõiutud kassid |
|
Elas kord naine, kel oli tütar ja võõrastütar. |
lk. 192-196 |
| Paharettide küngas |
|
Elas kord noormees, kes käis alati pimedas väljas ega kartnud kedagi, ei Vanapaganat ega paharette. |
lk. 81-83 |
| Punn |
|
Elas kord puuraiuja, kelle paremal põsel oli suur punane punn nagu tomat. |
lk. 234 - 236 |
| Puust tüdruk |
|
Elas kord tisler oma naisega, kes tahtsid väga lapsi, aga kahjuks ei saanud nad ühtegi. |
lk. 77-80 |
| Päikese ja Kuu tütar |
|
Elas kord noormees, kel oli kange tahtmine naist võtta. |
lk. 271 - 275 |
| Päikesekuningas |
|
Kunagi kaua-kaua aega tagasi elasid taat ja eit, kel oli kuldjuustega tütar. |
lk. 261 - 265 |
| Raudne Martin |
|
Elas kord perekond, kus oli palju poegi ja üksainus tütar. |
lk. 222 - 226 |
| Roosisalat |
|
Kunagi ammu, umbes tuhat aastat tagasi puhkesid ühe vana nõiamoori aias õitsele nii kaunid valged ja punased roosid, et sellesarnaseid polnud iial enne nähtud. |
lk. 33-37 |
| Sireenist abikaasa |
|
Elas kord kapten, kes sõitis merd, otsides õnne ja põgenedes õnnetuse eest, nagu meremehed ikka. |
lk. 314 - 317 |
| Tiigri tütar |
|
Oli kord aeg, mil polnud olemas ei õiget ega valet. |
lk. 299 - 304 |
| Trolli mõrsja |
|
Kaugel, kaugel põhjamaal, mil polegi muud nime, elas kord kõrge mäe jalamil üks lesknaine oma kahe ilusa tütre ja punase kanaga. |
lk. 211-215 |
| Tuttpea-Riquet |
|
Elas kord kuninganna, kel oli nii inetu ja äbarik poeg, et tekkis kahtlus, kas ta üldse ongi inimolend. |
lk. 119-126 |
| Uppunud linn |
|
Ükskord ühes linnas elas palju kaupmehi, kes käisid mööda maailma ostmas ja müümas ning tõid koju jõudes kaasa imelisi asju. |
lk. 295 - 298 |
| Vari pudelis |
|
Kaugel mägedes elas kord vana naine. |
lk. 18-19 |
| Veneetsia nõid |
|
Ühel hommikul palju aastaid tagasi hakkas üks Veneetsia kalur merele minema. |
lk. 60-64 |
| Virsikuvaras |
|
Ühed rikkad isandad pidasid oma imeilusas aias parajasti pidu, kui aiavärava taha ilmusid mees ja pikkade juustega poiss. |
lk. 38-40 |
| Väike Mukk |
|
Minu kallis kodulinnas Nizzas elas kord mees, keda kutsuti Väikeseks Mukiks. |
lk. 155-177 |
| Õgardist kass |
|
Kusagil teadmata kus asuvas majas elas perekond, kel oli nõiutud kass. |
lk. 151-154 |
| Õunast tütar |
|
Elas kord kuningas ja kuninganna, kel ei olnud lapsi. |
lk. 132-135 |
