| Ahne möldrinaine |
|
Külas elas mölder oma naisega. |
lk. 57-60 |
| Hundi loomine |
Kunder, Juhan |
Kui vanaisa oli maailma ja kõik loomad loonud, küsis ta sarvikult: "Mis sa arvad, kas mu töö pole kiiduväärt?" |
lk. 7-11 |
| Isa ja poeg |
|
Elas kord sepp, kellel olnud kangesti laisk ja hooletu poeg. |
lk. 111-114 |
| Jorupunn |
|
Jorupunn oli väike poisipõnn. |
lk. 25-30 |
| Kaerajahukakk |
|
Kord küpsetas talunaine kaks kaerajahukakku. |
lk. 61-67 |
| Kaljukass ja rebane |
|
Kaljukassi-eideke istus jõekaldal. |
lk. 31-35 |
| Kaval rebane |
|
Ükskord istus rebane jõe kaldal ja mõtles: "Kuidas ma küll saaksin lõunaroaks ühe värske kalakese kätte?" |
lk. 145-147 |
| Kolm venda ja õde |
|
Elasid kord eite-taati. |
lk. 129-134 |
| Konnade retk |
|
Elas kord Osakas konn. |
lk. 103-105 |
| Kuidas vaene mees hanesid jagas |
|
Elas kord üks vaene mees. |
lk. 164-167 |
| Laevategijad |
|
Muiste elas ühes peres kolm venda, kellest noorimat peeti veidi napakaks, sest et ta igas asjas just nõnda ei toiminud nagu need, keda targaks arvati. |
lk. 148-154 |
| Lugu targast rätsepast |
|
Oli kord väga kõrk printsess. |
lk. 90-95 |
| Luiskaja |
|
Oli see nüüd või mitte, kuid elas kord üks tsaar. |
lk. 106-107 |
| Mees ja kurat |
|
Kord elas nii vaene mees, et tal ei jäänud enam midagi muud üle kui ennast üles puua. |
lk. 21-24 |
| Miks jääkarul on must nina |
|
Kui jääkaru kõnnib talvises tundras, siis pole teda mitte nähagi. |
lk. 108-110 |
| Nio põgenemine |
|
Ammu-ammu elas ühes templis valvur nimega Nio-san. |
lk. 140-144 |
| Pott |
|
Mees sammus oma ainsa lehmaga turu poole. |
lk. 168-172 |
| Päike, kuu ja tähed |
|
Ennemuiste oli taevas nii madalal, et pikk mees võis teda käega silitada. |
lk. 77-79 |
| Raha eest saab kõike |
|
Elas kord pururikas noor aadlimees. |
lk. 85-89 |
| Rebane ja juusturattad |
|
Seda lugu onu Tremizeaux ei armastanud ei jutustada ega ka kuulata, kui seda räägiti... |
lk. 12-20 |
| Rebane, kukk, orav ja kägu |
|
See oli ühel varakevadisel pühapäeval, kui kirik oli tõmmanud suurele pühadeteenistusele kõik inimesed ümbruskonna külades, kõik naised muidugi, aga ka mehed, needki, kes seal ei käinud sagedamini kui kord nelja pühapäeva kohta. |
lk. 71-76 |
| Seitse paljspead |
|
Jutustatakse, et vanal heal ajal elanud ühes khaaniriigis seitse rikast paljaspead ja üks vaene mees Sõgsegõr. |
lk. 49-56 |
| Sõge-Jean läheb turule |
|
Sõge-Jeani ema oli osav ketraja ning kuduja. |
lk. 80-84 |
| Taibukad vennad |
|
Elas kord üks vana mees, kellel oli kolm poega. |
lk. 155-163 |
| Tengelpung |
|
Elasid kord mees ja naine. |
lk. 135-139 |
| Tervisepuu |
|
Elas kord mees, kellel oli kolm poega. |
lk. 121-128 |
| Unenägija |
|
Elas kord mees, kelle nimi oli Peeter, oma naise Katiga. |
lk. 36-43 |
| Vastupidi-tegija Marina |
|
Taadil oli eit. |
lk. 44-48 |
| Vürsti noorem poeg. |
|
Elas kord vana vürst, kellel oli kolm poega. |
lk. 96-102 |
| Õlekões, süsi ja uba |
|
Ühes külas elas vaene eideke. |
lk. 68-70 |
| Õnn ja Õnnetus |
|
Muiste elas kaks venda: üks rikas, teine vaene. |
lk. 115-120 |
