| Datlipalm |
Jõgisalu, Harri |
Maast laeni ulatuv roheline, pikkade kaarjate lehvikutega palm varjab toas kõik muu ja üllatub tuppa astujat. |
lk. 11-12 |
| Havipurikas |
Jõgisalu, Harri |
Karjapoisiajast on meeles, kuidas kord suurt haugi püüdsime ja kätte ei saanud - haug kavaldas meid, poisikesi, üle ja pääses minema. |
lk. 75-76 |
| Hunt |
Jõgisalu, Harri |
Ekskursioonil looduskaitsealale nägin esimsest korda hunte päris lähedalt ja nad ei unune mul meelest. |
lk. 61-62 |
| Huntide kärajad |
Jõgisalu, Harri |
Esimene märtsikuusula oli üle maa käinud, rabapind siiski talviselt külmunud ja kõva, kandis hästi ja me tulime metsavahiga otse üle raba. |
lk. 93-94 |
| Invaliid |
Jõgisalu, Harri |
Linavästrik on meie koduõue igasuvine elanik. |
lk. 19-20 |
| Jõekiriksand |
Jõgisalu, Harri |
Jõgi on üleni jääs ja lumme tuisanud. |
lk. 81-82 |
| Järvekaur |
Jõgisalu, Harri |
Lapsed tulid joostes, murelikud ja ärritunud. |
lk. 87-88 |
| Kadakad |
Jõgisalu, Harri |
Oli seeneaasta. |
lk. 111-112 |
| Karihiir |
Jõgisalu, Harri |
Sinetavalt pimenev ja selge talveõhtu. |
lk. 51-52 |
| Karuputk |
Jõgisalu, Harri |
Suvekodu aeda kasvas putk, tal oli võimas sooniline tüvi ning suured ja laiad punetavate vartega lehed. |
lk. 43-44 |
| Kasulaps |
Jõgisalu, Harri |
Poisikestena ehitasime endale suveonni. |
lk. 37-38 |
| Kilk koldes |
Jõgisalu, Harri |
Hallist muinasajast on meie esivanematel tares kolde kõrval laulnud kilgid. |
lk. 9-10 |
| Kirilind |
Jõgisalu, Harri |
Õues on sügav talv ja kõrged hanged, pakane paugub aiateibas, tuul ajab taga tuisuiile ning aknail siravad jäälilled. |
lk. 7-8 |
| Kitsekari |
Jõgisalu, Harri |
Risti-Virtsu maanteel, varsti pärast Soo-otsa bussipeatust, algab paarikilomeetrine sirge teelõik. |
lk. 53-54 |
| Konnad teel |
Jõgisalu, Harri |
Oktoobrikuu vihmane ja pime õhtu. |
lk. 71-73 |
| Koosu |
Jõgisalu, Harri |
Kas Koosu on kodus? |
lk. 13-16 |
| Kuldkinga välu |
Jõgisalu, Harri |
Vanaaegne kirikutee Rukkiküla Põldtaguselt viib otse kunagise Kõrendivälja kõrtsi asemeni. |
lk. 63-64 |
| Kännualused |
Jõgisalu, Harri |
Tulime metsavahiga järgmiseks talveks raielankide eraldamiselt. |
lk. 107-108 |
| Laanelinnud |
Jõgisalu, Harri |
Üksik talumaja ühte kasvanud õue ja aiaga. |
lk. 29-30 |
| Linnukese mure |
Jõgisalu, Harri |
Akna taga rõdul lendab tihaseid vilksti! siia, vurts! sinna. |
lk. 23-24 |
| Meemaias |
Jõgisalu, Harri |
Mesipuudes ehk tarudes oli vajalik olemas, et pered võiksid pika ja külma talve üle elada, kevadel varakult töösuvele vastu minna - toiduvaruks kärjekannudes mesi ning sügisel perele moonaks juurde pandud suhkrusiirup. |
lk. 33-34 |
| Must-toonekurg |
Jõgisalu, Harri |
Suve otsa, ligi viiekümne aasta eest, elas meil noor must-toonekurg - suur pruunikasmust, kõrgete jalgade ja pika nokaga lind. |
lk. 103-105 |
| Mägraga võidu |
Jõgisalu, Harri |
Päike oli juba metsa kohale vajunud, kui tulime poistega Riistametsa raiesmikust maasikat. |
lk. 77-78 |
| Naakude pere |
Jõgisalu, Harri |
Kirikupargis, köstrimaja õuel põlise pärnapuu tüveõõnsuses elab naakude ehk kaelushaki pere. |
lk. 35-36 |
| Ninasarvik |
Jõgisalu, Harri |
Aiamaal pillub laotaja traktori taga väetist kaares laiali. |
lk. 55-56 |
| Nirk |
Jõgisalu, Harri |
Majadest palistatud linnatänav. |
lk. 59-60 |
| Nõiaring |
Jõgisalu, Harri |
Nõida, nõidust ja äranõidumist on inimkonna koidikust, hallist ürgajast peale kardetud. |
lk. 115-116 |
| Näsiniin |
Jõgisalu, Harri |
Talvejäljed ei ole metsast päriselt kadunud - siin-seal varjuöistes jäärakutes on maas lumeriismeid, puud on raagus, pungad vaevalt paisunud. |
lk. 95-96 |
| Ohvrikivi |
Jõgisalu, Harri |
Olin maasikal. |
lk. 67-68 |
| Orav |
Jõgisalu, Harri |
Ühel sügisel asus aeda orav. |
lk. 47-48 |
| Oravhiir |
Jõgisalu, Harri |
Kuldnoka tühja pesakasti vana õunapuu otsas vupsas väike loomake. |
lk. 39-40 |
| Porr |
Jõgisalu, Harri |
Mets heliseb sae vingumisest ja kirveste paukumisest, puudevahelisel välul põleb lõke, puuraiujad langetavad üraski rüüstest kuivi kuuski, laasivad ja järkavad tüvesid, laovad paarimeetrisi palgijuppe riita. |
lk. 91-92 |
| Punarebane |
Jõgisalu, Harri |
Männikualust teed tulles jõudsin lagedale - kolhoosiajal ülesaetud uudismaa veerde. |
lk. 65-66 |
| Puuklutt |
Jõgisalu, Harri |
Väike sinakalt vesihall, heledalt kollaka kõhualuse, üle otsaesise ja silme musta triibuka linnuke, nokk nagu sirge okas püsti, tuleb, pea ees, vana õunapuu tüve mööda väledalt alla. |
lk. 31-32 |
| Põdravasikas |
Jõgisalu, Harri |
Vaevalt olime koolist lahti saanud, kui saadeti loomadega mõisametsa, nagu tol ajal veel riigimetsa kohta vanamoodi öeldi. |
lk. 97-98 |
| Pöialpoiss |
Jõgisalu, Harri |
Kambri akna alt lillepeenralt leidsin väikese surnud linnu. |
lk. 17-18 |
| Saksamaa vares |
Jõgisalu, Harri |
Telefonitraadil istuv sinirohelist ja pruuni kirja haki- või mänsakusuurune lind on kaugele näha. |
lk. 57-58 |
| Sipelgarajal |
Jõgisalu, Harri |
Koolijuhataja Ajangol oli tavaks meid kodulootundideks majast välja viia - aeda, põllu äärde, jõekaldale ja metsa. |
lk. 99-102 |
| Suur sirmik |
Jõgisalu, Harri |
Kaste- ja lõikeheintesse rohtunud seljandikul, kõrgete mändide all, ikka samas paigas, olid igal suvel omamoodi seened, mis erinesid teistest seentest ja tatikateks nimetatuist. |
lk. 113-114 |
| Sõprus |
Jõgisalu, Harri |
Tommi kodus on maja valvata, tema saatus päevad ja ööd ketis olla. |
lk. 41-42 |
| Sülem |
Jõgisalu, Harri |
Päikesepaisteline palav juulipäev. |
lk. 83-86 |
| Tuisulinnud |
Jõgisalu, Harri |
Mitmendat päeva sajab madalaist pilvist lund ja tuiskab. |
lk. 25-26 |
| Uudishimulik |
Jõgisalu, Harri |
Sarapuu okstel nägin ilusaid ja korjama meelitavaid pähklite lüditupse. |
lk. 117-118 |
| Vaenuköis |
Jõgisalu, Harri |
Hundikõrve metsavaht Henn rääkis, et tema oli kord vaenuköiele juhtunud ja nii julge tükiga hakkama saanud, et seda näpuga segada. |
lk. 109-110 |
| Vana haab |
Jõgisalu, Harri |
Õuealuselt karjaarult kostis mitu päeva varahommikust õhtuni tihedat kopsimist. |
lk. 69-70 |
| Vaprus |
Jõgisalu, Harri |
Taliharjapäev oli möödas. |
lk. 21-22 |
| Vigiseja |
Jõgisalu, Harri |
Kauplusesse toodi värsket kala, mitu kasti kokri. |
lk. 79-80 |
| Viinapuu |
Jõgisalu, Harri |
Vana aida lõunapoolse põllukivist seina najale toetub klaasmaja - selle kolm seina ja katus on klaasist. |
lk. 45-46 |
