| Arupidamine lastetoas |
Toomet, Tiia |
"Ema," hüüdis Jaanika. "Tule ruttu! Vaata, missugused imelikud asjad meie mänguasjakasti on sattunud." |
lk. 44 |
| Direktor avaldab saladuse |
Toomet, Tiia |
"Uue muuseumihoone ehitamine võtab veel aega," jätkas direktor. |
lk. 92-93 |
| Eesti Rahva Muuseumi mänguasjakapp |
|
Tartu linnas raudteejaama lähedal seisab suur vana kivimaja. |
lk.3-6 |
| Ema jutustab endisaja talulastest |
Toomet, Tiia |
Tänapäeval elab enamik lapsi linnades suurtes majades. |
lk. 45-48 |
| Ema räägib kõrkjatest ja lugadest mänguasjadest |
Toomet, Tiia |
"Niisketes kohtades kasvavad kõrkjad ja load olid lastele väga heaks mänguasjamaterjaliks. |
lk. 56-58 |
| Emmi-tädi räägib, milliseid mänguasju muuseumis ei ole |
Toomet, Tiia |
"Eesti Rahva Muuseumis on ainult väga väike osa endisaja talulaste mänguasjadest," kinnitas vanatädi Emma. |
lk. 53-54 |
| Endisaja talulaste salmidest ja salakeeltest |
Toomet, Tiia |
Kaltsutitt Mann lausa sulas õndsusest. |
lk. 67-68 |
| Halliruudulise kleidiga kaltsunuku lugu |
Toomet, Tiia |
"Mina olin Anni nukk," alustas halliruudulise kleidiga kaltsunukk. |
lk. 12 |
| Igaüks valib lemmikud |
Toomet, Tiia |
Jürgen uuris parajasti mingeid puust masinavärke. |
lk. 83-85 |
| Ilma silmadeta karu ja kaltsutitt annavad mõistatusi |
Toomet, Tiia |
Ilma silmadeta karu oli nukk Helmi laevasõidujutu ajal nihelema hakanud. |
lk. 23-25 |
| Jürgen ja Jaanika |
Toomet, Tiia |
Kui Jürgen ja Jaanika olid kõhu täis söönud ja oma tuppa tulid, ei märganud nad esialgu midagi kahtlast. |
lk. 43 |
| Kaltsutitt Manni jutustus |
Toomet, Tiia |
Mänguasjad rüüpasid üksteise järel lüpsisooja piima ja murdsid pead, mida ette võtta. |
lk. 9-11 |
| Kaltsutitt räägib, kuidas vanasti nukke tehti |
Toomet, Tiia |
"Kuidas vanasti lapsed oskasid ise mänguasju teha?" imestas Jaanika. |
lk. 48-49 |
| Kodus |
Toomet, Tiia |
Ettevaatlikult piilusid kaltsutitt ja puuhobune üle taskuserva ning tõmbusid samal hetkel ehmunult tagasi. |
lk. 38-39 |
| Kohtumine muuseumidirektoriga |
Toomet, Tiia |
Lõpuks oldigi päral. |
lk. 73-74 |
| Kuidas muuseumidirektor väikese poisina karkudel käis |
Toomet, Tiia |
"Minul lapsena niisugust savivilet ei olnud," tunnistas muuseumidirektor. |
lk. 76-77 |
| Kõige vanemad mänguasjad |
Toomet, Tiia |
Korraga lasi direktor traksid plaksuga kõhu peale lahti. |
lk. 88-89 |
| Läbirääkimised |
Toomet, Tiia |
Jaanika hääl kippus esialgu värisema, kui ta pidi kaltsutite juttu direktorile edasi andma. |
lk. 91 |
| Mardi ja Miku vigurimängud |
Toomet, Tiia |
Mart ja Mikk olid vennad, Mart natuke vanem, Mikk natuke noorem. |
lk. 29-30 |
| Mida lapsed vanasti kartsid |
Toomet, Tiia |
Muuseumidirektor kratsis segaduses kõrvatagust. |
lk. 80-82 |
| Miili ja Anni nukud |
Toomet, Tiia |
Emmi-tädi mõtles natuke ja ütles siis: "Et te paremini aru saaksite, võin ma teile jutustada Miili ja Anni kunagistest nukkudest. |
lk. 55-56 |
| Millega poisid vanasti mängisid |
Toomet, Tiia |
"Aga millega poisid vanasti veel mängisid?" uuris Jürgen. |
lk. 61 |
| Mis oli vahepeal mänguasjakapis juhtunud |
Toomet, Tiia |
"Aga mekavatsesime ju mänguasju vaatama minna," meenus korraga direktorile. |
lk. 82-83 |
| Missivõistlus nukunurgas |
Toomet, Tiia |
Kaltsutite oli Jaanika enda valdusesse võtnud. |
lk. 65-66 |
| Mustlaslukk räägib vigurmänguasjadest |
Toomet, Tiia |
Vahepeal olid seni kaugemas riiulinurgas konutanud mustlaslukk ja traadist vigur tasahilju jutuseltskonnale lähemale nihkunud. |
lk. 26 |
| Mänguasjade mäss |
Toomet, Tiia |
Korraga langes direktori pilk alumisele kapiriiulile. |
lk. 90 |
| Nägemiseni ja kohtumiseni |
Toomet, Tiia |
Mänguasjakapis läks lahti tõeline jutuvada. |
lk. 96-97 |
| Papphobuse jutustus |
Toomet, Tiia |
"Tulid küll, aga isa olnud nõus enam tagasi sõitma," kordas papphobune. |
lk. 19-20 |
| Peetakse salaplaani |
Toomet, Tiia |
Juttu ajades oli aeg veerenud märkamatult hommiku poole. |
lk. 34-35 |
| Pidu pimeduse varjus |
Toomet, Tiia |
Vaikus on siiski näilik. |
lk. 6 |
| Plaan tehakse teoks |
Toomet, Tiia |
Juhus põgenemiseks saabus rutem kui kaltsutitt ja puuhobu arvata oskasid. |
lk. 35-36 |
| Pulgaloomade jutustus karjasemängudest |
Toomet, Tiia |
Mänguasjad olid kaltsunuku jutustust suure kaasaelamisega kuulanud. |
lk. 13-15 |
| Punase tuttmütsiga Helmi lugu |
Toomet, Tiia |
"Uskuge või ei, aga minu pea on mu kehast viis aastat vanem," alustas punase tuttmütsiga nukk oma lugu. |
lk. 20-23 |
| Puuhobu esitab keeruga küsimusi |
Toomet, Tiia |
Jürgen oli pannud puuhobuse oma voodi kõrvale tooli peale. |
lk. 68-69 |
| Puuhobu meenutab hobuste aega |
Toomet, Tiia |
Jürgen oli juba tükk aega rahutuse märke ilmutanud. |
lk. 58-60 |
| Puuhobuse jutustus |
Toomet, Tiia |
Kui Andu väike oli, hakkas isa talle hobust tegema. |
lk. 18-19 |
| Puuhobuse uued mängud |
Toomet, Tiia |
"Mängime kosmosesõda," pakkus Jürgen puuhobusele. |
lk. 64 |
| Püssipaugud karjamaal |
Toomet, Tiia |
Jürgen vaatas muuseumidirektorit lugupidava pilguga. |
lk. 78-80 |
| Saviviled direktori kabinetis |
Toomet, Tiia |
"Astume enne veel minu kabinetist läbi," pakkus direktor. |
lk. 74-76 |
| Sõna saab vurriluu |
Toomet, Tiia |
Kui mustlaslukk oli lõpetanud, veeres klõbinal kapisügavusest jutuajajate keskele vurriluu. |
lk. 31-32 |
| Tagasi muuseumis |
Toomet, Tiia |
Hommikul olid kõik varakult üleval. |
lk. 72 |
| Uued tutvused |
Toomet, Tiia |
Jalad ei tulnudki tuppa sisse, vaid peatusid lävel. |
lk. 39-42 |
| Vana tinasõduri jutustus |
Toomet, Tiia |
"Poisid on, jah, tavaliselt igavesed vembumehed," võttis mustlasluku ja vurriluu jutu kokku vana tinasõdur, kes oli end kaltsutite seelikuserva mõnusasti külitama sättinud. |
lk. 32-33 |
| Vanatädi Emmi portselanpeaga nukk |
Toomet, Tiia |
Uksekell helises. |
lk. 51-53 |
| Öine vestlusring |
Toomet, Tiia |
"Ära tüütab see omakeskis mängimine," ütles kaltsutitt silmile tikkuvat juukselehvi kohendades. |
lk. 7-9 |
| Üllatused väljas |
|
Ettevaatlikult piilusid kaltsutitt ja puuhobune üle taskuserva ning tõmbusid samal hetkel ehmunult tagasi. |
lk. 36-37 |
