| Ahne konn |
|
Elas kord väikeses metsajärves konn. |
lk. 83-85 |
| Hiidkonn ja ussike |
|
See lugu juhtus väga-väga ammu. |
lk. 89-91 |
| Hunt ahnepäits |
|
Elas kord ennemuistsel ajal hunt, kes oli suur ahnepäits. |
lk. 86-88 |
| Hunt ja kitsekesed |
|
Elasid kord valge kitseke ja must kitseke. |
lk. 33-32 |
| Jahimehejutt |
|
Räägitakse, et elasid kord, aga räägitakse ka, et ei elanud ühes auulis neli jahimeest: Samed, Mamed, Veled ja Ahmed. |
lk. 25-27 |
| Kaja |
|
Väike koerake läks mägedesse hulkuma. |
lk. 72-73 |
| Karu pai |
|
Ükskord õige ammu elasid taigas karu ja burundukk. |
lk. 37-38 |
| Kilpkonn ja skorpion |
|
Elas kord üks õige vana ja tark kilpkonn. |
lk. 80-82 |
| Kilpkonn Košima |
|
Kõik metsloomad pidasid kilpkonn Košimat väga targaks. |
lk. 15-18 |
| Kilpkonn, kes mängis lõõtspilli |
|
Ükskord ammu, kui rikas mõisnik Hans Andersson metsas jahil oli, kuulis ta laulu ja pillihääli. |
lk. 76-79 |
| Koer ja eesel |
|
Olid kord ühel mehel koer ja eesel. |
lk. 42-43 |
| Kon ja Mon |
|
Elasid kord kaks venda, Kon ja Mon. |
lk. 19-21 |
| Kuidas edev haigur pea kaotas |
|
Ükskord ammu-ammu sööstis üle maa hirmus keeristorm, mis tõi endaga kaasa helesinise haigru. |
lk. 50-53 |
| Kuidas linnud ja loomad Daugavale sängi kaevasid |
|
Ükskord ennemuistsel ajal otsustasid linnud ja loomad Daugava jõele sängi kaevata. |
lk. 40-41 |
| Kust nepp pika noka sai |
|
Oli kord aeg, mil nepp ja vares elasid ühe soo peal sõbralikult koos. |
lk. 69-71 |
| Kuud taga ajamas |
|
Ühel õhtul märkas külarahvas kaljude taga mäetipul kuud. |
lk. 35-36 |
| Käharpäine tüdruk |
|
Ükskord olid karu ja rebane kala püüdmas. |
lk. 64-66 |
| Lõvi lõunasöök |
|
Keset päratut rohulagendikku, mida Aafrikas savanniks nimetatakse, oli üks varjuline paik. |
lk. 30-32 |
| Miks krokodill kanu ei söö |
|
Oli kord üks kana, kes iga päev jõel joomas käis. |
lk. 24 |
| Mispärast Päike ja Kuu taevas on |
|
Palju-palju aastaid tagasi elasid Päike ja Kuu maa peal. |
lk. 28-29 |
| Mõtusekukk ja sinikael |
|
Õige-õige ammu elasid mõtusekukk ja sinikael koos. |
lk. 13 |
| Nahkhiire elu |
|
Nüüd tuleb nahkhiir ainult öösiti oma peidupaigast välja. |
lk. 74-75 |
| Rebane ja karu |
|
Ükskord leidsid rebane ja karu tee pealt piruka. |
lk. 10-12 |
| Rebane ja kurg |
|
Külamees kaevas metsalagendikule püünisaugu ja pani sellele oksad peale. |
lk. 4-6 |
| Riia konn ja Liepaja konn |
|
Elasid kord kaks konna, üks Riias, teine Liepajas. |
lk. 60-61 |
| Tibu ja kass |
|
"Küpseta kooki, ema," palus tibu ükskord kanaema. |
lk. 57-59 |
| Toru-loru Pakaika |
|
Elas kord toru-loru nimega Pakaika. |
lk. 7-9 |
| Tähnikhirv ja tiiger |
|
Ükskord, kui tiiger mööda jõeorgu hulkus, märkas ta tähnikhirve põõsastikus lehti napsamas. |
lk. 67-68 |
| Uhke nahkhiir |
|
Ükskord öösel hakkas Nahkhiirel nii külm, et ta puhkes kibedasti nutma. |
lk. 62-63 |
| Vares Kurkõl |
|
Elas kord vares, kelle nimi oli Kurkõl. |
lk. 44-46 |
| Vennad laiskvorstid |
|
Elasid kord kolm venda. |
lk. 47-48 |
| Värvuke ja õel akaatsia |
|
Oli see nüüd nii või teisiti, kes seda täpselt enam taeb. |
lk. 22-23 |
| Õnnelik mees |
|
Õige-õige ammu elas Põhja-Aafrikas üks suguharu pealik, kes ei osanud millestki rõõmu tunda. |
lk. 54-56 |
