| Ahne härra sikunahas |
|
Vaene talumees läinud rendimaksmise päeval mõisa. |
lk. 142-144 |
| Hans ja vanapagan |
|
Vanapagan läinud kord kõrtsi omale sulast otsima. |
lk. 150-158 |
| Hiir ja kass |
|
Iiri-kassi elasid vanal aeal päris sõbruses, üks ei kartnud ühte ega teene murdnud teist. |
lk 7-8 |
| Hobuseks nõiutud noormees |
|
Vanal ajal elanud üks vaene mees oma kaheteistkümne pojaga. |
lk. 62-67 |
| Hunt ja hobune |
|
Söönud hobune kord nurmel rohtu. |
lk. 118-119 |
| Härja saunategemine |
|
Härg söönud metsa all. |
lk. 28-30 |
| Imelik sõrmus |
|
Ennemuiste oli üks kaupmees. |
lk. 99 - 102 |
| Kaks venda ja imepärane kana |
|
Kord elas ühes külas viletsas saunahurtsikukeses vaene mees oma naise ja kahe väikese pojaga. |
lk. 103-117 |
| Kalevipoja heategu |
|
Kaks väikest tütarlast läinud kord metsa marjule ja eksinud ära. |
lk. 55-61 |
| Koti-Toomas |
|
Üks vana sulane oli ühe peremeest kolmkümmend aastat teeninud, võttis ennast ametist lahti, arvas selle palgaga küll võima elada. |
lk. 68-70 |
| Kuidas seapoiss kuninga väimeheks sai |
|
Ükskord elas üks leskmees, kel oli esimesest naisest poeg Ants järele jäänud. |
lk. 134-137 |
| Kuidas totter kuningatütre sai |
|
Olnud kord kolm venda: kaks tublid ja tarka, üks koguni totter. |
lk. 120-124 |
| Kuldninaga mees |
|
Vanal ajal elanud kuskil maal üks ema oma tütrega. |
lk. 71-76 |
| Kuldsed tiivad |
|
Kaks kullasseppa läksid ükskord trahteris sellepärast riidu. et kumb nendest omas töös targem ja osavam peaks olema. |
lk. 125-128 |
| Kullaketraja |
|
Ükskord juhtusid kuningas ja talumees juttu ajama. |
lk. 89-92 |
| Kuu kukla taga, päev otsa ees |
|
Ühel ilusal sügisesel päeval kiskusid kolm ilusat tüdrukut tee ääres lina. |
lk. 9-13 |
| Loomad kälimeesteks |
|
Ennemuiste elas üks luuategija. |
lk. 93-98 |
| Matsipoeg Mats |
|
Ühel saunamehel oli kord üks õige tugev, aga laisk poeg nimega Mats. |
lk. 129-133 |
| Osav valetaja kuninga väimeheks |
|
Ühel kuningal oli tütar, kes nii hästi valetada oskas, et keegi tema vastu ei saanud. |
lk. 145-146 |
| Rebane kirjab hundi kasukat |
|
Vanemuine, kui hunt ja rebane on alles sõbrad old ja linnud ja inimesed kõik alles ühte keelt on kõnelend, ühte jaalt on jaalitsend, siis sündinud mõndagi lugu, mis veel naeru ja nalla on sünnitand ja mis meie aani on ulatand. |
lk. 147-149 |
| Rebane öömajal |
Mägiste, Julius |
Läks rebane teed pidi, leidis rattaroopast õuna. |
lk. 31-33 |
| Rebane, hunt ja jänes |
|
Külmal talve ajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ümber ja otsinud endale toidust. |
lk. 35-40 |
| Rebase noorik |
|
Ennemuiste olnud karu, hunt ja rebane kolmekesi väga suured sõbrad. |
lk. 14-16 |
| Seitse venda ja seitse õde |
|
Kord elas kaugel põhjas üksikus talus seitse venda. |
lk. 21-27 |
| Söögikott ja peksukott |
|
Elasid kord kaks venda, üks vaene ja teine rikas. |
lk. 17-20 |
| Tagutsemaa kuningas |
|
Kord tegi meie maa kuningas suure peo, kuhu ta kõige ülemast kuni kõige alama sandini rohkesti võõraid kokku kutsus. |
lk. 42-50 |
| Tark talutüdruk |
|
Kord tahtnud üks mõisahärra ühe peremehe käest tema kohta ära võtta. |
lk. 51-54 |
| Tuul ja päike |
|
Tuul ja päike hakkasid vaidlema, kumb neist võtab teekäijal kuue seljast. |
lk. 41 |
| Uss-kuningatütar |
|
Ühel kuningal oli kolm poega. |
lk. 77-81 |
| Vaene Tõnu |
|
Ükskord elas ühes kuninga linnas mees, keda teised vaeseks Tõnuks kutsusid. |
lk. 138-141 |
| Vahetatud mõrsja |
|
Ühes üksikus kohas, teistest eemal, elas vanal ajal üks lesk kingsepp oma ainsama tütrega. |
lk. 82-88 |
