| Ahne vend |
|
Kunagi ammu elasid ühes talus kaks venda. |
lk. 144-146 |
| Ahv ja krokodill |
|
Väga ammu, kui Benareses valitses radža Brahmadatta, sündis väga tark ja õilis ahv. |
lk. 7-9 |
| Hiiglane, kel polnud südant rinnus |
|
Elas kord kuningas, kel oli seitse poega, ning neid poegi hoidis ta nii väga, et ei suutnud kunagi lahus olla kõigist seitsmest korraga. |
lk. 76-83 |
| Imeallikas |
Cvirka, Petras |
Elas kunagi krahv, keda rahvas kuradiks nimetas. |
lk. 93-98 |
| Kahe koerakese lugu |
|
Elas kord indiaanlane koos oma õega. |
lk. 130-135 |
| Kuidas kuu kummardas tähe ees |
Cvirka, Petras |
Elas üks mõisahärra ja tal oli sulane. |
lk. 40-44 |
| Kuidas poiss keisrit võitis |
|
Kes teab mis riigis ja mis maal elas kord õel ja ahne keiser. |
lk. 35-39 |
| Kuldkihar |
|
Elasid kord kuningas ja kuninganna. |
lk. 22-28 |
| Kust tulid kirbud |
|
Rändasid maailmas Räpane ja Kasimatu. |
lk. 147-150 |
| Laiskvorst |
|
Elasid kord mees ja naine. |
lk. 29-34 |
| Liiv ja ahvid |
|
Kunagi väga ammu elasid kaks sõpra, Esimene ja Teine. |
lk. 141-143 |
| Linnud peavad nõu |
|
Vanasti elasid linnud ainult soojal maal. |
lk. 136-140 |
| Lugu õnnetusekanast |
Fallada, Hans |
Elas kord kõikvõimas võlur, kellel oli uhke kirju kukk ja kolm kana. |
lk. 151-163 |
| Maailma parim maiusroog |
|
Mitusada aastat tagasi elas kuningas, kes oli paks ja ümmargune nagu vastlakukkel. |
lk. 10-13 |
| Naine, kes elas tuulest |
|
Elas kord Messinas samavõrd rikas kui kitsi prints, kes laskis endale kaks korda päevas ainult õhukese viilu leiba ja klaasi vett lauale panna nagu paastu ajal. |
lk. 84-89 |
| Naise tarkus |
|
Vanasti elasid ühes ja samas majas kaks meest: üks vaene, teine rikas. |
lk. 56-63 |
| Naljamuinasjutt |
Cvirka, Petras |
Kord kutsus kauge maa taha mehele läinud tütar mind enesele külla. |
lk. 45-47 |
| Peitusmäng |
|
Elas kord kuningatütar - nõid. |
lk. 48-55 |
| Pika ninaga printsess |
|
Elas kord poiss, kes ühel udusel hommikul läks kodunt välja ega leidnud enam tagasiteed. |
lk. 117-123 |
| Pikajuukseline tütarlaps |
|
Vanasti polnud Do-cao-soni mäe ümbruses ainsatki allikat. |
lk. 106-11 |
| Puukingameistri tütar |
|
Ühele metsalagendikule suurte pöökpuude varju, teistest majadest eemale, oli tubli puukingameister endale hurtsiku teinud. |
lk. 99-105 |
| Pärsia kass |
|
Elas kord üka poiss, kelle nimi oli Ekbal. |
lk. 168-175 |
| Rapuntsel |
Grimm, Jakob ; Grimm, Wilhelm |
Oli kord mees ja naine, kes juba ammu last igatsesid. |
lk. 124-129 |
| Rätsepast, kes Soome- ja Rootsimaa kokku õmbles |
Topelius, Zacharias |
Rähn oli selle väikese lustliku rätsepa nimi, kes elas, nagu sa tead, Mõisakülas, mõne penikoorma kaugusel Pori linnast. |
lk. 64-75 |
| Sipelga käik arsti juurde |
Topelius, Zacharias |
"Aga kui piiluksin veidi üles?" ütles väike sipelgas. |
lk. 112-116 |
| Taevakonn |
|
Elasid ühes külas mees ja naine. |
lk. 14-21 |
| Talvele ohverdatud tüdruk |
|
Tšinuki indiaanlaste maale tuli enneolemata ränk talv. |
lk. 176-179 |
| Tuhkatriinu |
|
Atlandi rannikul ühe lahe kaldal elas ennemuiste suur indiaani sõjamees. |
lk. 164-167 |
| Õnnetünn |
|
Ennäe nüüd, kord leidis üks maamees aias kaevates toasuuruse ja imeliku savist tünni. |
lk. 90-92 |
