| Andjale antakse mitmekordselt tagasi |
|
Kord läheb vaene sulane kirikusse ja kuuleb õpetajat kantslis ütlevat seesuguseid sõnu: "Kes annab kirikule oma viimase, sellele tasub jumal kümnekordselt. Andjale antakse mitmekordselt tagasi." |
lk. 37-40 |
| Devler, ehk kes on tugevam |
|
Ühes balkaari auulis elas kord vaene mees oma naise ja lastega. |
lk. 79-84 |
| Havi käsul |
|
Elas kord taat. |
lk. 147-157 |
| Heategu leiab harva tänu |
|
Üks lohemadu oli mäekurusse kinni jäänud ega pääsenud sealt enam lahti. |
lk. 59-64 |
| Hunt ja rebane |
|
Hunt ja rebane elasid ühes metsasopis mitte just kõige armastusväärsemate naabritena. |
lk. 12-16 |
| Jahimees Smel ja tema poeg |
|
Elas ennevanasti osav jahimees Smel. |
lk. 163-170 |
| Kaaren ja Rebane |
|
Kaaren istus oma jaranga ees ja mõtles, kuhu minna jahile, kas mere äärde või tundrasse. |
lk. 171-175 |
| Karjapoiss kuningaks |
|
Ühel karjapoisil olnud väga vali peremees. |
lk. 123-130 |
| Kolm tarka nõuannet |
|
Oli kord sõdur. |
lk. 53-58 |
| Kõrk printsess |
|
Elas kord üks väga õilis kuningas, kelle tütar oli niisugune iludus, missugust polnud ei lähedal ega kaugel enne nähtud. |
lk. 41-46 |
| Lippo ja Tapio |
|
Ennevanasti elas mees, kelle nimi oli Lippo. |
lk. 47-52 |
| Lohemao noorik |
|
Elasid kord kaks kehvakest, eit ja taat. |
lk. 91-109 |
| Loomade talvekorter |
|
Ennemuiste elasid härg, siga, kits, oinas, kukk ja kana üheskoos. |
lk. 85-90 |
| Lugu kahest peiarist |
|
Ammuilma tagasi, siis kui loomadel polnud veel sabasid kasvanud, elasid siinmail kaks peiarit. |
lk. 190-197 |
| Luidooride kraav |
|
Isand Maboge, Halleux´ lossihärra, polnud kunagi rikas olnud. |
lk. 65-72 |
| Lumeeit |
|
Ühel lesknaisel oli kaks tütart. |
lk. 7-11 |
| Lõvi sõber |
|
Elas kord väga rikas kuningas, aga naine ei olnud talle veel ainsatki last sünnitanud. |
lk. 138-146 |
| Miks merevesi on soolane |
|
Ühes külas elasid kaks venda. |
lk. 118-122 |
| Must part |
|
Ennemuiste elasid eit ja taat. |
lk. 20-29 |
| Mäemurdja ja Tammekaksaja |
|
Ühe jahimehe naine oli metsas marjul ja sünnitas seal kaksikud. |
lk. 113-117 |
| Naine, kes elas tuulest |
|
Elas kord Messinas samavõrd rikas kui kitsi prints, kes laskis endale kaks korda päevas ainult õhukese viilu leiba ja klaasi vett lauale panna nagu paastu ajal. |
lk. 131-137 |
| Nõiutud pirnipuu |
|
Ammu aega tagasi elas keegi talumees, kes oli tulnud vankriga turule pirne müüma. |
lk.17-19 |
| Pikajuukseline tütarlaps |
|
Vanasti polnud Do-cao-soni mäe ümbruses ainsatki allikat. |
lk.183-189 |
| Pikk tige vanaeit |
|
Ühel emal oli palju lapsi ja nad norisid alailma emalt muinasjutte. |
lk. 73-78 |
| Prints krabi |
|
Oli kord kalur, kes ei suutnud iial nii palju kalu püüda, et oma perele küllaldaselt maisijahu osta. |
lk. 30-36 |
| Seitsme isa majas |
|
Oli kord mees, kel rännutee jalge all. |
lk. 110-112 |
| Tark tütarlaps |
|
Kord ennemuistsel ajal elasid eit ja taat. |
lk. 198-203 |
| Tuhkatriinu |
|
Atlandi rannikul ühe lahe kaldal elas ennemuiste suur indiaani sõjamees. |
lk. 158-162 |
| Väike Rõstu |
|
Kaugel-kaugel, seal, kus taevas maaga ühte sulab, sinise mäe jalamil piimajärve kaldal elas poiss, väike kui kitsetall. |
lk. 176-182 |
