| Abraham ja Abramessa |
|
Ühel päeval ütles ema Abrahamile ja Abramessale: "Võtke torbikud ja minge metsa mustikale. Ärge ainult pimeda kätte jääge, olge ikka õigel ajal kodus!" |
lk. 105-109 |
| Heasoovlik ja Pahasoovlik |
|
On ammust ajast teada: kes sõbrale hukatust soovib, seda ennast tabab õnnetus. |
lk. 44-49 |
| Hõlbuleib |
|
Vehkis mees luhal heina niita, väsis ära ja istus puhma varju hinge tõmbama. |
lk. 180-184 |
| Ise |
|
Elas kord väike poiss, kelle nimi oli Parcie. |
lk. 175-179 |
| Jack ja oavars |
|
Ükskord ennemuiste, kui suurem osa maailmast oli noor ja inimesed tegid, mis neile meeldis, sest kõik asjad olid head, elas poiss, kelle nimi oli Jack. |
lk. 192-207 |
| Jäised mustrid |
|
Jah, just ükskord ennemuistsel ajal elanud Koreas tütarlaps, keda kutsuti Ok Sun´iks. |
lk. 58-60 |
| Kaks päikesekaunitari |
|
Ennemuiste, kui taevas veel jumalad ja jumalannad jalutasid, elas päikesel keegi noor prints ja kuul tema kaksikutest õed. |
lk. 146-149 |
| Kaksteist kuud |
Maršak, Samuil |
Kas sina tead, mitu kuud on aastas? |
lk. 7-18 |
| Karjapoiss |
|
Ükskord Istrias, päris merekalda peal, valvas karjapoiss oma paari-kolme lehmakonti ja kümmet kitse-lambukest. |
lk. 102-104 |
| Karjus ja khaanitütar |
|
Mäel elas kord karjus neljakümne märaga. |
lk. 61-65 |
| Kuidas härra saksa keelt kõneles |
|
Keegi lesknaine andis oma kauni tütre ühele vaesele härrale naiseks. |
lk. 172-174 |
| Kuidas lund hakkas sadama |
|
Jah, just ükskord ennemuistsel ajal ei teadnud inimesed lumest veel midagi... |
lk. 26-28 |
| Kuidas pime kuninga väimeheks sai |
|
Peremehel oli kaks poega. |
lk. 29-38 |
| Kuldtibu |
|
Ei saa teha omletti ilma muna katki löömata. |
lk. 78-84 |
| Kuningapoeg ja hall hunt |
|
Kuningal oli kolm poega: kaks oli tarka, kolmas, noorem - turak-tuhkapusija. |
lk. 66-77 |
| Laiskvorst |
|
Elasid kord mees ja naine. |
lk.185-191 |
| Loitsija |
|
Elas kord üks vana mees ja tal oli üksainus poeg. |
lk. 110-119 |
| Miks meil talvel päikest pole |
|
Meil räägivad tudipea-taadid nõnda, nagu oleks maakeral niisuguseid kohti, kus päevale järgneb öö ning ööle jälle päev. |
lk. 98-101 |
| Muinasjutt poisist ja imeasjadest |
|
Ühel lesknaisel oli poeg, keda ta väga armastas ja kellele ta tahtis natuke varandust koguda. |
lk. 19-25 |
| Muinasjutt rätsepa tütrest ja padišahhi pojast |
|
Elas kord rätsep, kellel oli kolm tütart. |
lk. 140-145 |
| Mõistus ja Õnn |
|
Kord kohtas Õnn Mõistust mingil purdel. |
lk. 134-139 |
| Perekonnatüli |
|
Aga nüüd pajatajalt teile õpetuseks üks väike perekonnakomöödia, missugust teie õnnelikus majas ja rahumeelses perekonnaelus küll iialgi ette pole tulnud. |
lk. 127-133 |
| Peremees ja sulane |
|
Oli see nüüd nii või mitte, kuid kord elasid kaks vaest venda. |
lk. 120-126 |
| Poiss, kes käis põhjatuulelt oma jahu tagasi nõudmas |
|
Elas kord vana naine, kellel oli poeg. |
lk. 89-93 |
| Prints Linni ja tütarlaps Signe |
|
Ühes riigis valitsesid kord kuningas ja kuninganna. |
lk. 164-171 |
| Seitse venda ja seitse õde |
|
Kord elas kaugel põhjas üksikus talus seitse venda. |
lk. 50-57 |
| Sinihabe |
Perrault, Charles |
Elas kord mees, kellel olid uhked majad linnas ja maal, serviisid kullast ja hõbedast, tikanditega mööbel ja üleni kuldsed tõllad, õnnetuseks oli mehel aga sinine habe. |
lk. 150-156 |
| Söepõletaja |
|
Elas kord vaene mees. |
lk. 85-88 |
| Tütarlaps, kes sündis õunast |
|
Ühes peres polnud ealeski lapsi olnud. |
lk. 39-43 |
| Võlusõrmus |
|
Elas kord noor talupoeg, kes suure vaevaga ots otsaga kokku tuli. |
lk. 158-163 |
