| Kolm viimast jääkristalli |
Veenre, Tanel |
Räägin kahest printsist. |
lk. 65-73 |
| Kuju tuhased silmad |
Püttsepp, Juhani |
Noor teadlane sai endale esimeseks töökohaks, mõtelge vaid, ülikooli ajaloomuuseumi. |
lk. 41-45 |
| Lindude koosolek |
Kareva, Doris |
Ühel ilusal hommikul said kokku kogu maailma linnud ja hakkasid arutama, mis on kõige parem asi ilma peal. |
lk. 17-20 |
| Lugu elevandipojast |
Noormets, Andres |
Elas kord elevandipoeg. |
lk. 7-15 |
| Lugu poisist ja kondisest koerast |
Sisask, Siiri |
Ühes kauges külas elas kord üks poiss. |
lk. 87-94 |
| Näki õnn |
Sisask, Siiri |
Palju aega tagasi nimetasid vanad eestlased seda aega, mil õhtu kätte jõuab ning õues pimedaks minema hakkab, videvikutunniks. |
lk. 75-84 |
| Peegeljärve küla |
Rooste, Jürgen |
Üks lugu tuleb meelde, ei teagi, kas olen teda kuskilt kuunud või lugenud või lausa ise välja mõelnud... |
lk. 56-59 |
| Printsess ja konn |
Raud, Piret |
Elas kord printsess, kellel polnud printsi. |
lk. 61-63 |
| Ronso-tädi roheline vaagen |
Võrno, Hannes |
"Kui televiisori puldi nuppudele hakatakse täiest jõust vajutama, on viimane aeg vahetada selle patareid," ütles Lattio iseendale muiates. |
lk. 95-106 |
| Vana kella kiituseks |
Püttsepp, Juhani |
Ühe auväärse ülikooli peahoones, päris paraadukse lähedal, tiksus oma tunde vana nikerdustega seinakell. |
lk. 33-38 |
| Vihmakuningas |
Kareva, Doris |
Elas kord üks tüdruk, keda teised pidasid pisut imelikuks. |
lk. 22-31 |
| Väike klooster |
Püttsepp, Juhani |
Poiss oli alati enne magamajäämist, nii kaua kui ta mäletas, teki all endamisi sõnu lugenud. |
lk. 46-53 |
