| Ahjukoll |
Käo, Henno |
Kui tondid pesitsesid vanasti voodi all ning muudes pimedates kohtades ja ahjualune elas muidugi ahju all, siis ahju peal kükitas viruskundra. |
lk. 14-15 |
| Arvutialune |
Käo, Henno |
Vanal hallil ajal elas igas korralikus majas ahjualune. |
lk. 20 |
| Elmeri kummitus |
Kass, Kristiina |
Elmeri voodi all elab kummitus. |
lk. 34-35 |
| Kalevipoja kivi Vanapagana pihta |
Vunderlich, Else |
Kui Kalevipoeg Neeruti mägedes kündis, millest sinna mäed, orud ja järved olevat tekkinud, käinud ta Jõepere pargi all Loobu jõe allikal oma hobust jootmas. |
lk. 110 |
| Kana koos poegadega |
Käo, Henno |
Kord läks talumees viljakoormaga veskile. |
lk. 102-103 |
| Karksi lossi põrguhaud |
Eisen, Matthias Johann |
Karksi lossis ja ümbruses elanud muiste kolm vanapaganat, nimelt lossis, Mäkiste põrguhauas ja Vana-Kariste koodiorus. |
lk. 85-86 |
| Karoliina ja kummitused |
Kivirähk, Andrus |
Keset ööd ärkas Karoliina järsku üles. |
lk. 37-38 |
| Karuga rammu katsumas |
Eisen, Matthias Johann |
Esimesel päeval ütles Vanapagan oma uuele sulasele: "Kuule, Ants, mina olen sind küll oma teenistusse kaubelnud, aga ma ei tea, kas sul ka jõudu on. Sellepärast oleks vaja, et me täna esiteks rammu katsuksime." |
lk. 107 |
| Kodukäija tembud |
Eisen, Matthias Johann |
Haljalas surnud taluperenaine ära. |
lk. 47 |
| Koll ja kollike |
Kass, Asta |
Koll ja kollike rändasid mööda maailma ringi ja otsisid, kus kedagi kollitada saaks. |
lk. 29 |
| Koll tuleb! |
Kangilaski, Kristi |
"Oo, õudust!" ohkas kolliisa raskelt, kui sai aru, et peab täna öösel oma kuus poega tööle kaasa võtma. |
lk. 30-31 |
| Kollide teatmik |
Vilep, Heiki |
Kapiukse kollide pealik - Kapi-Kolla |
lk. 26-27 |
| Kuidas vanatondist jagu saadi |
Hiiemäe, Mall |
Külas ehitanud üks peremees endale uue maja, aga vanatont tahtnud ka seal elada ja võtnud endale korteri ahjumüüri alla. |
lk. 109 |
| Lendav palk |
Vaiksoo, Jaanus |
Karunurme küla karjamaad ulatusid otsapidi suure murakarabani. |
lk. 103-105 |
| Lugu trollist, kes vihastas |
Remmel, Liili |
|
lk. 51-53 |
| Luupainaja |
Hiiemäe, Mall |
Luupainaja tuleb öösel loomale või ka inimesele peale tallama. |
lk. 48 |
| Maailma kõige õudsem jutt |
Wimberg (pseud.) |
Ühe küla serval asusid vanad lossivaremed. |
lk. 9-10 |
| Mõisahärrast luupainaja |
Eisen, Matthias Johann |
Kord elanud kuri mõisahärra, kes oma teenijaid väga kiusanud ja vaevanud. |
lk. 49 |
| Mördi Mihkli pisuhänd |
Käo, Henno |
Ei saa öelda, et Mördi Mihklil oleks just kõige paremini läinud. |
lk. 73-74 |
| Noorik oherdiaugust |
Eisen, Matthias Johann |
Korra käinud noorel mehel luupainaja peal. |
lk. 50-51 |
| Nõiakass |
Kass, Kristiina |
Pimeda metsa vahel, külmas ja niiskes kaljukoopas elas kuri nõid Krumeluuria. |
lk. 123-126 |
| Nõid |
Lember, Ira |
Kadi on muidu küll hästikasvatatud laps, kuid sellegipoolest on tal tihti kiusuvigurid sees. |
lk. 120-121 |
| Näljane tont Jutsivurr |
Jaik, Juhan |
See oli see kõige koledam tont, kes metsades üldse kunagi elanud. |
lk. 61-63 |
| Nälp |
Eisen, Matthias Johann |
Mees käinud sagedasti veskil. |
lk. 106 |
| Piksega kimpus |
Eisen, Matthias Johann |
Vanapagan kartnud koledasti müristamist. |
lk. 108 |
| Riia puuk |
Eisen, Matthias Johann |
Vanasti olnud väga vaene mees. |
lk. 69 |
| Seljamõisa kutsar |
Vaiksoo, Jaanus |
Igal jüripäeval tuli Seljamõisa härrastele uus kutsar. |
lk. 111 |
| Silmamoondaja |
Hiiemäe, Mall |
Linnas olnud silmamoondaja, see näidanud rahvale oma kunsti. |
lk. 138 |
| Soend |
Hiiemäe, Mall |
Üks noormees võtnud enesele noore naise, keda ta oli väga armastanud. |
lk. 137-138 |
| Tont küünis |
Käo, Henno |
Kibekiirel heinaajal võttis üks külamees oma metsaheinamaal loogu. |
lk. 63-65 |
| Tulnukas läheb lasteaeda |
Saksatamm, Markus |
|
lk. 77-78 |
| Väike Kahvatu Kummitus |
Käo, Henno |
Linnalähedasel künkal kõrgusid vanaaegse lossi varemed. |
lk. 40-42 |
| Õpetaja Kusti kummitab |
Kass, Kristiina |
Kõigepealt märkasid seda esimeses pingis istuvad lapsed. |
lk. 42-44 |
| Öökull ja öökoll |
Käo, Henno |
Paksus ja pimedas metsas on õõnsusega puu. |
lk. 28 |